Miks koertepargid ei ole heaks sotsialiseerimise kohaks?
Väga paljud koeraomanikud arvavad, et koertepark on parim koht, kus oma koera sotsialiseerida.
Mõte tundub ju igati loogiline- palju teisi koeri. võimalus vabalt suhelda ja mängida. Tegelikkuses võib koertepark aga teha rohkem kahju kui kasu. Sotsialiseerimine ei tähenda seda, et koer peab võimalikult paljude teiste koertega mängima. Vastupidi- sotsialiseerimine tähendab seda, et koer õpib erinevates olukordades rahulikuks jääma ja adekvaatselt käituma.
- Liiga palju stiimuleid korraga.
Koertepargis on korraga palju erinevaid koeri, lõhnu, liikumist ja emotsioone. Paljude koerte jaoks on see lihtsalt liiga intensiivne keskkond. Selle asemel, et õppida rahulikult teiste koerte juuresolekul olema, võib koer hoopis:
- Minna üleerutusse;
- Hakata teisi koeri ignoreerima või neile ennast nii-öelda “peale suruma”;
- Õppida, et teiste koerte nägemine= täielik “pöördesse minek”.
- Puudub kontroll teiste koerte käitumiste üle.
Koertepargis ei saa Sa kontrollida, millised koerad sinna tulevad.
Seal võib olla:
- Ebakindlaid või kartlikke koeri;
- Üleerutunud koeri;
- Halva sotsiaalse oskusega koeri;
- Agressiivseid koeri.
Üks halb kogemus võib jätta koerale väga tugeva jälje ja tekitada hirmu või reaktiivsust teiste koerte suhtes.
- Koer õpib valesid seoseid.
Kui koer saab iga kord teist koera nähes pargis vabalt jooksma ja mängima, õpib Ta kiiresti, et “teised koerad = mäng ja täielik vabadus”.
Hiljem võib see väljenduda nii, et koer:
- Sikutab rihmas iga koera poole;
- Ei suuda omanikule keskenduda;
- Muutub frustratsioonist haukuvaks või reaktiivseks.
- Ei õpita omanikuga koostööd.
Koertepargis on omanik tihti koera jaoks kõige vähem huvitav asi. Koer õpib keskenduma teistele koertele, mitte inimestele. Aga just kontakt omanikuga on see, mis aitab koeral igapäevaelus erinevates olukordades hakkama saada.
- Mäng ei ole alati “hea sotsialiseerimine”.
Kõik mängud ei ole tegelikult kvaliteetsed ega tasakaalus.
Sageli näeb koerteparkides:
- Tagaajamist, kus üks koer ei taha tegelikult osaleda;
- Liiga intensiivset mängu;
- Koeri, kes ei oska mängimist õigel hetkel lõpetada.
See ei õpeta koerale häid sotsiaalseid oskuseid, vaid võib hoopis neid halvendada.
Mis on parem alternatiiv?
Koera sotsialiseerimine võiks olla teadlik ja kontrollitud.
Näiteks:
- Jalutamine teiste koerte läheduses piisava distantsiga;
- Rahulikud kohtumised tasakaalukate koertega;
- Sotsiaalsed jalutuskäigud, kus fookus on rahulikkusel ja koostööl;
- Kutsika puhul positiivsed ja turvalised kogemused, mitte “kõigiga mängimine”.
Kokkuvõte:
Koertepark võib tunduda lihtsa lahendusena, kuid enamasti ei õpeta see koerale seda, mida me tegelikult tahame või ootame. Me ei taha, et koer armastaks kõiki koeri. Me tahame, et ta suudaks teiste koerte juuresolekul rahulikult käituda ja omanikuga koostööd teha. Kui Sa tunned, et Sinu koer läheb teiste koerte peale “pöördesse”, sikutab rihmas või ei suuda Sulle keskenduda, siis Sa ei ole üksi- ja sellega saab tegeleda.
Kirjuta mulle:
sabaliputeenused@gmail.com ja tule enda koeraga sotsiaalsele jalutuskäigule.