Miks ma ei võrdle koeri omavahel?

Koerte jalutaja ja hoidjana puutun kokku väga paljude erinevate koertega. On koeri, kes on sama tõugu, samast soost ning
sama vanad. Kõrvalt vaadates võiks ju arvata, et nad peaksid käituma sarnaselt.
Tegelikkus on aga hoopis teistsugune.

Iga koer on erinev

Iga koer on omaette indiviid.

Koerad võivad olla küll sama tõugu, aga nad võivad olla pärit erinevatest pesakondadest, erineva geneetilise taustaga ning täiesti erineva iseloomuga.

Lisaks mõjutavad koera väga palju Tema varasemad kogemused, kodune elu, igapäevane rutiin, suhted inimeste ja teiste koertega ning see, milliseid oskusi Talle on õpetatud.
Seega ei saa kindlasti öelda, et:
„See tõug on hästi sõnakuulelik ja õpib kõike kiiresti.“
või
„See tõug ei oska midagi ja ongi keeruline.“

Tõug võib anda meile teatud eeldused ja iseloomujooned, kuid iga konkreetne koer on ikkagi täiesti omaette lugu.

Sama käitumine ei tähenda alati sama põhjust

Kahe koera puhul võib väliselt olla sama käitumine, aga selle taga võib olla täiesti erinev põhjus.

Näiteks võib üks koer jalutuskäigul sikutada, sest Ta on väga elevil ja tahab edasi minna. Teine koer võib sikutada hoopis sellepärast, et Ta kardab midagi. Kolmas koer võib olla lihtsalt ei oska veel rihmas jalutada ja seetõttu sikutab jalutades.

Kui me vaatame ainult käitumist ja hakkame koeri omavahel võrdlema, siis võime tegeliku käitumise põhjuse täiesti kahe silma vahele jätta.

Seetõttu vaatan mina alati konkreetset koera ja mõtlen oma peas läbi:
Kes Ta on?
Mida Ta oskab?
Mida Ta vajab?
Mis Talle meeldib?
Mis Teda mõjutab?
Kuidas Ta ennast tunneb?

Ma ei arva et üks koer on teisest koerast parem

Nii nagu laste või inimestega töötavad spetsialistid ei peaks inimesi omavahel paremusjärjestusse seadma, ei võrdle mina ka koeri omavahel. Mul ei ole mingit Exceli tabelit, kuhu ma kirjutan kõik koerad, keda olen jalutanud või hoidnud, ja panen nad siis paremusjärjekorda.

Minu jaoks ei ole olemas:
kõige parem koer esimene koht;
kõige parem koer teine koht;
kõige parem koer kolmas koht.

Ma isegi ei tea mille järgi ma koeri üldse võrrelda peaksin… Kas selle järgi, kes oskab rohkem käsklusi? Või kes kõnnib kõige paremini rihmas? Kes on kõige rahulikum?
Kes on kõige mänguhimulisem?

Aga mis siis, kui üks koer on väga hea rihmas kõndija, kuid teine oskab suurepäraselt oma inimesega kontakti hoida? Mis siis, kui üks koer armastab teiste koertega mängida, aga teine eelistab rahulikult omaette olla?
Need omadused ei tee ühest koerast paremat koera, vaid need omadused teevad koerad lihtsalt erinevateks.

Koera ei pea võrdlema – Teda tuleb tundma õppida

Minu jaoks on väga oluline küsimus:
„Kes on see konkreetne koer ja mida Tema vajab?“
Kui ma lähen uue koeraga jalutama või võtan Ta enda juurde hoidu, siis tahan kõigepealt Temaga tuttavaks saada. Ma tahan teada, milline Ta on. Mõni koer vajab rohkem liikumist. Mõni vajab rohkem rahu.
Mõni tahab terve jalutuskäigu jooksul kõike nuusutada. Mõni tahab mängida. Mõni tahab lihtsalt inimese läheduses olla. Ja kõik need variandid on täiesti okeid.

Iga koer väärib individuaalset lähenemist

Koertega töötades ei saa minu arvates võtta ühte kindlat „retsepti“ ja kasutada seda kõikide koerte puhul.

See, mis sobib ühele koerale, ei pruugi sobida teisele. Seetõttu püüan ka enda töös alati arvestada konkreetse koeraga – Tema iseloomu, harjumuste, vajaduste ja oskustega. Kui olen koerajalutajana koera jalutamas, ei ole minu eesmärk võrrelda Teda eelmise koeraga, keda jalutasin. Minu eesmärk on pakkuda koerale mõnusat ja turvalist jalutuskäiku.
Kui olen koerahoidjana, ei oota ma, et Ta käituks nagu mõni teine koer, kes mul varem hoius olnud on. Ma tahan, et Ta tunneks end minu juures hästi ja et Ta tunneks, et olen Tema vajadustega arvestanud.

Kõik koerad ei pea olema ühesugused

Mida rohkemate koertega ma kokku puutun, seda rohkem saan aru, kui erinevad nad tegelikult on. Iga koer tuleb meie ellu oma iseloomu, kogemuste ja väikeste kiiksudega.
Koerad ei pea olema ühesugused. Nad ei pea olema võrreldavad. Nad lihtsalt peavad saama olla nemad ise. Ja minu töö on neid tundma õppida, nende vajadusi märgata ning pakkuda neile parimat võimalikku hoolt – olgu selleks mõnus jalutuskäik või hea ja turvaline hoiukodu ajal, mil omanik ise oma koeraga aega veeta ei saa.